Ööhääled on nii lummavad, eriti kevade saabudes. Kakkude huiked on siis eriti hästi selge ilmaga kuulda. Võtsingi eesmärgiks minna öö hääli kuulama. Lisaks kakkudele on enne kevadet altimad jutustajad hundid.
Võtsin hoogu ja kogusin teadmisi ilmselt kuskil aasta. Suureks tõukeks oli kindlasti hea sober, kes mind lahkelt metsa kaasa võttis mitmeid kordi ja huntide tarkust õpetas. Üks õhtu lihtsalt spontaanselt otsustasin, nüüd lähen ja proovin ise ka. Olin enne päriselt kuulnud huntide ulgu ühe korra, mis oli ema ja isa hundi omavaheline põgus hüüd. Teadsin, et hundid on piirkonnas aga täpselt kus, ei teadnud. Mitu päeva oli olnud lume-vaene ja jäine, seega jälgi ka näha polnud. Olles tublisti kodus enne harjutanud, võtsin keset pimedat ööd ja vaikivat metsa julguse kokku ja hüüdsin päris esimest korda looduses oma esimese hüüde huntide poole. Ma sain vastuse! Olin rabatud, et nad juba esimesel korral vastasid. Hetkel kui ma sain vastuse ei kahelnud ma hetkekski, et need olid hundid, see teadmine tuli kuskilt alateadvusest. Hiljem, kui koju sõitsin naeratus näol, kahtlesin veel, et äkki on koerad, sest päris toru põhjast madalat hüüdu ma ei kuulnud, vaid pigem kutsikatele omast klähvivat ja sekka paar auu- auu hüüdu. Tundsin kuidas hinges midagi muutus, siit sai millegi algus, millele ma konkreetset nimetust veel panna ei oskagi.
Päev hiljem raba järve ääres virmalisi pildistades mul enam kahtlust polnud. Sõber kirjutas, täna olevat virmalisi loota ja täiesti selge ilm. Kuna ma enne polnud virmalisi pildistanud, võtsin proovida. Jalutasin läbi pimeda mets ja raba järve äärde. Tohutult oli taevas tähti, nägin esimest korda elus virmalisi. Fantastiline öö, miinus kraadid vaikselt näpistamas. Räägime sõbraga lugusid, mida keegi näinud ja kuulnud. Sõber rääkis loo, kuidas ühed telkijad seal samas järve ääres hundiulgumist kuulsid. Mõtlen, kui eriline oleks sellises öös hundi ulgumist kuulda, tähis taevas, virmalised, haud vaikus. Isegi mõlgutasin mõtteid minna keset jäätunud järve ja hunte ulguda. Mõtteks ta jäi.
Miinuskraadid näpistasid juba üha teravamalt, sober samas utsitab veel ootama ,et äkki ikka virmalised ilmuvad veel suuremalt taevasse. Teen endale kohapeal hüpates sooja. Kesköö paiku otsustame nüüd võiks minna. Olen oma asjad juba kotti saanud, sober veel pakib. Hakkan järve jäält kaldale liikuma kui järsku hakkab mitme hundi ulgumine. Lähedalt ! väga lähedalt! Sain veel osa huntide ulgumisest telefoniga jäädvustatud. Kuuldu meenutas üleeilset, sain ka paari sõbra käest kinnitust, tegemist on kindlasti huntidega. Kui telefoniga annab sellise kvaliteediga huntide juttu jäädvustada siis kaugus meist võis olla kuskil maksimaalselt 500 meetrit.
Liites rabas kogetule üleeilse kogemuse olen hämmelduses, liigutatud hingepõhjani, ma ei oska öelda miks. Järgmisel päeval tunnen end pisut uimaselt ja väsinult. Tunnen sama kui olen hingeliselt midagi rasket läbi elanud ja vajan paar päeva kosumist.
Kuula minu telefoniga lindistatud hundi hääli öös siit : hundi ulgumine