Pannes googlesse otsingusse sõna “hundid”, tulevad välja mitte just kõige positiivsema alatooniga artiklid. Mõned näited: “Raplamaal murdsid hundid koduloomi”, “Kuidas käituda, kui kohtud hundiga?”, “Hundid ei pelga täismeestki rünnata”, “Jahimehed: hunte tuleks rohkem küttida”,“Novaator – Hundid sõid Eestis inimesi veel 140 aastat tagasi”.
Kas inimene kunagi ka mõtlema hakkab aga mida hundid meist arvavad ? Või teised loomad ?
“Oi kui rumal inimene on jätnud oma veised ja lambad hooletusse ja kergeks suutäieks meile.” Või mida mõtleb inimene, kui hävitab looduslikud elupaigad, kust hundil oleks võimalik kõhutäit jahtida, teeb nendest koplid ja heinamaad ning arvab siis , et ega ta ju siia kerget saaki püüdma ei tule.
Ma ei ole ekspert ütlemaks kui kiiresti kujunevad välja karjaliikmete nö eluks vajalikud oskused. Suvel sündinud kutsikad on juba sügiseks täiskasvanu mõõtu, kuid kindlasti pole selle ajaga nad võimelised juhirolli võtma. Seega kui noortelt huntidelt juhid ära võtta jäävad noored omapead ja sealt ka need “lollused”, kui minnakse inimeselt võtma. Hunt viimasel võimalusel läheb inimeselt saaki võtma. Ja kui läheb siis inimene on pahane ja nõuab , et hundid ära kütitaks. Tihti inimene ei mõista, et on ise oma liigse loodusesse sekkumisega loodussüsteeme muutnud ja ajab iseenda saba taga.
Muide millegipärast on kõige rohkem probleeme huntidega seal, kus neid kõige aktiivsemalt kütitakse. Kui laseksime hundil olla hunt siis kaoksid paljud hundi tekitatud “probleemid”. Teine oluline põhjus huntide “lollustele” on kärntõbi. Nimelt just haiged loomad murravad altimalt lambaid ja koeri, sest metsast saaki püüda, käib haigel loomal üle jõu. Eesti huntidest kärntõves võivad olla ligi kolmandik.
Seega küttida tuleks ainult haigeid loomi ja juhtpaarid kindlasti alles hoida.
Kui võrrelda hundi ja inimese eluviisi siis oleme väga sarnased, ainult ühe erinevusega , hundid on suutnud säilitada need inimlikud jooned, mida inimesed tänapäeva maailmas üha rohkem on kaotamas. Nendeks on koostööoskus, monogaamsed suhted, üksteisega arvestamine, ka nõrgematega, üksteise USALDAMINE. Tõsi, olles aus ja liigset ilustamist vältides siis hundi kõige suurem vaenlane on teine hunt, kui inimaspekt välja jätta. Kui huntidel on territooriumite võistlused siis ei halastata ja kaotajale on tulemus fataalne. Kui usukuda, et Eestis on ligi 200 hunti, jahihooajal kütitakse umbes 60 neist siis ma väga ei usu, et territooriumi võistlusi väga saaks tekkida.
Huntide oskus läbi mängimise õppida on väga suur osa kogu nende elufilosoofiast.
Lugesin raamatust “Huntide Tarkus”, kus autor Elli H.Radinger (kes on jälginud hunte praktiliselt kogu oma elu), tõi välja juhtumi, kui isahunt teeskleb oma järglastega mängides kaotust, andes sellega edasi eneseusaldust väikesele hundile. Läbi mängu kujunevad välja juhid ja positsioonid. Eksklikult on nimetatud juhtpaari alfadeks. Reaalsuses need positsioonid pigem kujunevad ilma võistlusteta välja ja karja suhted on harmoonilised. Kindlasti on erandeid, mis kinnitavad reegleid. Siiski hundi karjas väga harva kohtab despootiat ja ahistamist. Igal hundil on võimalus karjast lahkuda, kui ta seda soovib, keegi teda kinni hoidma ei hakka.
Mida meie esivanemad on öelnud huntide kohta.
Rahvapärimusi uurinud Marju Kõivupuu kirjutab “Loomad eestlaste elus ja folklooris”, et huntidest on kõige rohkem lugusid ja kõige enam aupaklikult on kirjutatud just huntidest. Teda kardeti, samas muinasjuttudes võime lugeda, kui rumalast tegelasest, vastupidiselt aga rahvasuus levinud ütelusele, et karul on üheksa mehe ramm aga hundil üheksa mehe meel. Hundil on palju hüüdnimesid. Ilmselt on tulnud see kartusest, sest vanarahvas uskus, et kellegi õige nimega kutsumine viib kokku selle nime kandjaga. Seega teame hunti ka Susi nimelisena, mis on tegelikult eesti keeles vanem sõna kui hunt.
Mõeldes tagasi ajaloole, siis ilmselt on hundil põhjust inimest “vihata” rohkem kui inimesel hunti. Toon välja ühe lõigu Ilmar Rootsi raamtust “Tuli susi soovikusta”.
“See oli Siberis 1850.aastatel Irkutski kubermangu Nertšinski kaevanduse piirkonnas……Varsti leiti ka pesa, kust poegi muidu kätte ei saadud, kui hakati neid välja suitsutama. Samal ajal lähenes neile ettevaatlikult emahunt, kes ründas ühte inimest. Mees haaras püssi, mis andis aga tõrke. Rünnatu jõudis hundi kõrvust haarata, kuid hunt rabeles lahti ja põgenes. Suitsutamine jätkus. Saadi kätte kaks poega ja konksuga õngitseti teisi edasi. Äkki jooksis emahunt jälle pesa juurde, aga püssi haaramist märgates põgenes ja ulus meeleheitlikult. Teda tulistati, kuid mööda. Väljavõetud pojad elavnesid ja püüdsid põgeneda. Kui neile järele jõuti, surusid nad end vastu maad ja sulgesid silmad. Kui mehed alustasid poegadega tagasiteed, ilmus 200 sülla kaugusele uuesti emahunt ja seekord koos isahundiga. Mõlemad ulusid läbilõikavalt, hinge vapustavalt. Nii saatsid vanemad oma poegi viivaid inimesi kuni külani ja ulusid ja ulusid…..”
Selline pesakondade hävitamine läbi ajaloo on olnud massiline ja ka Eestis.
Loodan, et minu teadmised huntidest saavad aastatega täiendust. Soovin kindlasti neile ka lähemale saada nii pildis kui ka teadvuses. Seniks soovin huntidele elurikkaid elupaike ja tugevaid karjasid.
