Veetsin öö metsas. Väga tuuline hommik, kell oli 9-10 vahel. Sõitsin autoga mööda metsateid. Mõtlesin, et kuidas küll kõik näevad kogu aeg neid karusid igal pool, nüüd võiks mina midagi ägedat näha. Otsustasin auto peatada ja kõndima minna ühele pikale sirgele teele, et äkki trehvab kedagi. Kuna hommik oli väga tuuline, kusjuures hetk enne oli pilves, siis minu kõndimise hääl loomadeni ei kostu, küll aga lõhn. Olles teinud mõned sammud märkasin väga kaugel pruuni kogu, ligi 400-500 m. Kauguse hindamisega on alati selline lugu, võib olla, et nad oli ka kaugemal või isegi lähemal. Ma ei oska väga täpselt neid meetreid öelda, eriti sellises olukorras.
Jõllitasin seda pruuni kogu ja mäletan, et esialgu nagu ei viitsinudki objektiivi tõsta, et läbi selle siis lähemalt näha, kellega tegu. Oi seda segadust, mis saabus, kui mõistsin, et tegemist karuga. Olin ikka parajalt hämmelduses. Peas käis läbi tohutu kiirusega mitmeid mõtteid. Otsustasin lähemale kõndida, sest karu püsis seal tee ääres ja ei läinud kuhugi. Tegin alguses päris kiired ja lärmakad sammud. Karu läks ära. Mõtlesin, et küllap kuulis. Ei, hoopis käis kraavis oma kavaleriga askeldamas. Tagasi tulid kahekesi. Sellistel hetkedel väga palju mõelda ei jõua, ainult ahmid ja ahmid kogetud hetke endasse, kuskil kuklas tiksumas mõte- uskumatu, mida ma just nägin. Juba sellest, mida ma siiani nägin oli piisav, et olla õnnelik ja tänulik kingitud hetke nägemise ja jäädvustamise eest. Aga ei, neil oli lisa plaan, mind veel rohkem hämmeldusse ajada.
Nad ei kavatsenudki ära minna, vaid nautisid üksteise seltskonda seal samas tee peal. Mürades, ükstesits näksides, kallistades, kord ühele poole siis teisele poole kraavi minnes. Mul oli kuni lõpuni välja võimalus neile veel lähemale ja veel lähemale minna. Ma läksingi. Mingi hetk aga olin nii lähedal, et ei tihanud rohkem minna. Läksin minema tagasi autoni, kuigi karud jäid edasi askeldama. Tagasi mõeldes, ma oleksin ju võinud veel vaikselt edasi olla ja vaadata nende liikumist. Minu hämmelduse doos sai vist täis. Mingi hetk nad siiski keerasid ka ise paremale poole teed ja liikusid hõredasse kase noorendikku.
Täpselt aasta tagasi enda kogetust, nägin videoklippi sellest, kuidas nähti karusid armurõõme jagamas. Mäletan, et mõtlesin, tahan ise ka kunagi sama kogeda ja jäädvustada. Olge ettevaatlikud, mida soovite 🙂 Need kipuvad täituma. Loodus annab alati, kui oskad õigesti küsida ja oled kogemuseks valmis. Loodus on nii ilmeline, et on palju, mida me isegi ei oska ette kujutada ja ammugi küsida.
