Kindlasti olete kuulnud väljendit, et lihtsam on elada teadmatuse õndsuses, kui teada ja tunda tõde. Raske on näha elu tabula rasana ja eelarvamusteta, kui selja taga on koti täis kirjut kogemust. Minu lähenemine kiskjatele ja eriti karudele on olnud julge. Ma ei tea miks, aga minul ei ole tunnet, et peaksin neid kartma. Mõnikord häbenen seda öelda, sest tekib tunne, et karu ees hirmu tundmine on justkui iseenesest mõistetav. Kui sul neid hirme pole, on sul järelikult midagi viga. Suures osas olid esimesed kohtumised turvaliselt varjest, aga ka siis nägin, et kuigi karu sind ei näe ja ühtegi inimest nende silmis läheduses ei olnud, olid nad valdavalt meeletult ettevaatlikud, kahtlustavad, kogu aeg ärevalt ärkvel. Nemad usaldavad rohkem oma lõhnameelt, kui nägemismeelt.

Seega pidevalt õhust läbi ninasõõrmete info skaneerimine on neisse kodeeritud. Kui hakkasin karudega rohkem silmast silma kohtuma, kus turvalised varje seinad meid ei eraldanud, tõdesin sama. Nad lihtsalt usaldavad oma lõhnameelt palju rohkem. Pea 10 aastat olen nendega iga aastaselt kohtunud ja hirm nende ees ei ole tekkinud. Siiski ühe hiljutise väikese kõrvale kaldega. Võib öelda, et olen kiskjaid ja eriti karusid tundma õppinud pigem läbi praktika. Paljusid asju loen hiljem tagantjärgi ja siis pean tõdema, et ka praktika on sama näidanud või siis vastupidi.

Eile kahte karu pildistades, minu arvates olid nad mõlemad kolme aastaseks saavad õde või vend või vend ja vend, keda pildistasin ka eelmisel aastal, kui olid veel emaga, tajusin just seda sama, et parem on näha igat olukorda ilma eelarvamuseta. Mis on see kõrvale kalle ja eelarvamus, mis minu eilset kohtumist mõjutas? Nimelt viimasel ajal olen lugenud palju raamatuid ja juhtumeid, kui karu on inimese maha murdnud. Kõik need juhtumid, mis ma olen lugenud, on kõik inimeste endi hooletus ja võiks öelda õnnetusjuhtumid. Kui keegi mesilase nõelamise äbi sureb, siis me ei hakka mesilasi ohtlikeks pidama, vaid elame elu edasi, mõtleme ennetuseks rohud välja ja saame aru, et õnnetusi juhtub ja see on elu loomulik osa. Pealegi me ei saaks ilma mesilasteta hakkama. Metsloomade puhul, aga tundub see tõdemus ebaloomulik, kuigi loom käitub just oma loomu omaselt- milleks ei ole võsa või metsa sees inimesele jahi pidamine. Karu ründab eelkõige, kuid mitte alati, kui inimene on ootamatult sattunud tema tegemistele peale ja ollakse üksteisele liiga lähedal ja eriti, kui emakarul on ka väiksed pojad lähedal. Metsas valitsevad tema poegade jaoks mitmed ohud ja kui emakaru nii ei käituks, oleks poegade suremus veelgi suurem. Emakaru peab teatud piirkonnas, kus on suured isakarud ja muud ohud, poegi kaitsma ja kas see ei tee ärevaks ?

Kas mõni ema võib öelda, et kui tal olid väiksed lapsed, eelkõige äsja sündinud, et teil ei olnud üldse stressi või muret, et kõik oli väga lilleline ? Võibolla tõesti, aga alateadlikult võib lahvatada selles emas väga tugevad instinktid, mis on valmis kaitsma oma poegi ehk lapsi iga hinna eest. Üks viga, mida me loomadest mõeldes ja rääkides teeme, et me räägime “karu on karu”, “hunt on hunt”, me unustame ära, et neil on täpselt samad erinevad iseloomujooned nagu ka inimestel. Küsige koerapidajatelt, kas kõik koerad on sama iseloomuga ? Ehk siis mõni emakaru võib olla rohkem stressis mõni vähem. Mõni isakaru võib olla rohkem julgem, mõni vähem, kuid loomuomane ei ole neil valimatult tappa ja rünnata kõiki ja kõike, mis ette jääb. Suuremad karusõbrad teavad, kes on legendaarsed Charlie Russel või Timothy Treadwell. Mõlemad olid suured karude eestkõnelejad, viimase kohta võiks öelda ka karufänn. Mõlemad elasid suure osa oma elust karude keskel, Charlie sai Kamchatkal oma karudega nii sõbraks, et püüdis nendega koos kala ja emakaru jättis oma pojad talle lapsehoidu. Timothey elas karude keskel 13 suve. Mis neid eristab ? Charlie säilitas karudega alati tetava distansti, Kamchatkal ta hoidis oma onni ümber elektriaedikuid, ei jätnud toidujäätmeid ripakile ja ta ise kandis alati karuspreid. Timothey seevastu seda ei teinud ja läks ise järjest julgemaks kuni ühel päeval suurem isakaru tema ja ta naiskaaslase ära tappis. Charlie aga, suri 76 aastaselt vanaduses tekkinud terviserikkesse.

Ühe ilmeka loona lugesin ka just hiljuti raamatut bioloogist, kes elas läbi surmalähedase kogemuse, kui sisuliselt karu ta poolsurnuks tegi, sh kaotades ühe oma silmast ja poolest näost. Viimane kogemus ei pannud teda loobuma ja ta jätkas oma tööd teadlasena karusid uurides ja innukalt karude eest seistes.

Nad nägid ise eelnevalt emakaru kahe pojaga ja jäid piirkonda, et olukorda veel seirata. Neil oli ka valik lahkuda piirkonnast. Inimene ise tegi valiku ja riskis kohtumisega emakaruga, kes oma poegi kaitstes võib laastavalt käituda.

Nüüd minnes tagasi minu kogemuse juurde. Tõepoolest ma pean tunnistama, et ma ei kanna kunagi karuspreid kaasas, kuid ilmselt hakkan nüüd seda tegema. Erinevatel põhjustel. Esiteks soovin ma üha enam nendega aega veeta ja nende tegevuse jälgida. Mitte, et ma arvan, et karud kuidagi ohtlikumaks oleks muutunud. Ei. Teiseks, loomulikult ma teadsin ka enne, et karud on inimesi tapnud ja teevad seda ka tulevikus, kuid neid ilmekaid näiteid lugedes sain aru, et isegi, kui senised 10 a jooksul kogetud kogemused ei ole näidanud ühtegi märki karude ohtlikusest, ma pean olema valmis ka võimaluseks, isegi kui see on kasvõi imeväike, et karu võib mind rünnata. Siinkohal ütlen ka välja, mida ma olen hakanud tihedamini ütlema, et kui karu peaks minule midagi kunagi tegema, siis on see ainult minu enda süü või lihtsalt rumal õnnetus.

Võttes kokku viimasel ajal loetu ja eilse karudega kohtumise, võibki nimetada seda väikeseks kõrvalpõikeks ja küsimusele, kas ma kardan karusid, vastan jätkuvalt eitavalt, kuid ma kavatsen ennast nüüd ka väikeste protsentide eest kaitsta. Kas eile oli tegemist protsendiga ? Jällegi ei. Absoluutselt mitte. Tegemist oli minus tekkinud hirmudega, mis tekkisid neid raamatuid lugedes, mitte, et karud oleks mulle kuidagi halba tahtnud.

Kes ainult pildilugu lugeda tahab siis just siit peaks ta alustama.

Mõnikord tekivad loomadega kohtudes lisaks pildiloole ka mitu teist elulist lugu, ühte nendest ülal kirjaldasin ja teist kirjeldan järgnevalt.

Ma olin tollel päeval päev otsa karudega tegelenud. Alustasin juba hommikul vara, sest eelmise päeva torm, oli jätnud maha lume. Teadagi karud ja lumi võrdub minu jaoks imeline maailm, mis muidu nii lihtsalt avaneda ei taha. Seega, oli ilus päikseline hommik ja päev, nägin paljudes kohtades karude jälgi, sain lisainfot, kus nad liiguvad, mida teevad. Valge lumi aitab lahti kirjutada karude kevadised toimetused. Ma läksin päeval piirkonda, kus olin karusid varem näinud, nende tegevusjälgi oli metsaalune täis. Tegin antud retkest ka videologi. Ühe video ajal olin otsimas karu mitme aasta tagust taliuinaku kohta. Antud metsaalune on mulle nii tuttav, et ma otsin seal kindlaid puid ja nurgakesi. Ma ei käi lihtsalt metsas, vaid ma oleksin nagu linnaturist, kes vaatleb hooneid, skulptuure, kunsti, otsib oma tuttavaid puid ja lohke. Igatahes otsisin vana taliuinaku kohta ja enne kui leidsin, nägin hundijälgi, tegin vaid paar sammu ja jäljed olid läbinud karu taliuinaku lohu. Ütlemata ere kogemus ja meeldejääv, põnev kokkusattumus. Teise huvitava avastusena leidsin metsa alt lumepalle. Lund ei olnud üldse nii palju, et oleks väga lihtne teha tervelt peotäie suurune lumepall, mis oli täis karukarvu. Jah, eks karu öö läbi püherdas lumes ja sellega tekkisid ta seljale karva sisse lumepallid, mis siis ta pealt ringi liikudes maha pudenesid jälgede kõrvale. Fotograafina oleks tahtnud sellist karu pildistada, kelle selg ja tagumik on valgeid lumepallikesi täis.

Ma olen tänulik, et mul on üldse võimalik aegajalt tööasjad kõrvale jätta ja lihtsalt minna loodusesse. Too päev ma ärkasin halva tundega. Ma nägin unes midagi, mis mind tugevalt häiris. Teema, mis on mind ka päevasel ajal häirima hakanud. Ma näen aegajalt ennetavaid unenägusid. Need asjad ka juhtuvad, lihtsalt mulle antakse vihje valmis olla ja õigemad valikud teha. Need unenäod on alati kuidagi hästi selged nagu päriselu. Teistlaadi. Tavalised unenäod on sellised udusemad ja segasemad. Need, mis täide lähevad on nagu lindilt. Mulle ei meeldinud, mida nägin, ma ei tahtnud tegelikult tõde tunnistada, aga tean, et nii läheb nagu unes nägin. Tõde teeb aegajalt haiget. Igatahes ma teadsin, tööd teha ma ei saa. Ma tõdesin ka samal päeval, et kui mul ei oleks loodusega kontakti, siis ma sööksin ammu juba antidepressante, siiani olen õnneks pääsenud. Hommik otsa seiklemist karude metsas ja lõunaks ei olnud mul sellest unenäost enam mingit negatiivset tunnet. Asi ei olnud ainult unenäos, vaid reaalses olukorras minu elus, mida mul oli vaja läbi seedida oma mõtetes. Kes soovib, võib ka põgenemiseks nimetada, aga minule sobib. Võibolla peaks seda inimeste loodud kunstmaailmas pseudoprobeelmidega tegelemist nimetama põgenemiseks, mitte loodusesse ilma pealtnähtava põhjuseta kondama minemist.

Lumel päev otsa karu jälgedes kondamine oli kui soe sissejuhatus sellele, mis mind õhtul ees ootas. Ütlen ausalt, et ilmselgelt olid karud ka päeval mu ümber ja lähedal, aga kuna käisin pigem metsaga kaetud alal, siis ma ei näinud endast kuigi palju kaugemale, aga kuulsin küll erinevaid helisid, mille tekitaja võis karu olla.

Käisin vahepeal korra kodus, kuid üsna varsti karuteraapia jätkus ja ma võtsin suuna kohta, kus juba olen karusid varem näinud. Sisetunne palju ei lubanud. Läksin tuimalt ja ilma ootusteta. Jällegi, dilemma, kuhu minna, mitmed variandid käisid peast läbi. Otsustasin jällegi minna kohta, kus hiljuti karu nägin. Ilm mulle meeldis: tuuline ja päike paistis. Iga saapa alla jääv oks ei prõksunud ega kajanud. Üsna ideaalne loomade leidmiseks. Valisin välja koha, et kuhu istuma jääda ja passida.

Ma ei mäleta mitu korda ma olen karudega seoses saanud kirjutada, kuid üsna mitu korda, et “ei saanud kaua istuda, kui…” Nii oligi. Üsna varsti jäid mulle silma kaks tumedat kogu. Põld oli reljeefne ja ma ei näinud teisele poole põldu, aga nägin nende selgu. Askeldasid põllul ja sõid. Neil olid pead maha suunatud, ilmselt jäin neile märkamatuks. Proovisin neile lähemale saada. Liikusin üsna nähtavalt, aga nad ei näinud. Kuigi mõnikord sellises olukorras nad nagu ikkagi teaksid, et miskit kahtlast toimub ja tõmbuvad aeglaselt veits eemale. Mida ma varjes tähele panin, et kuigi pea on neil alla suunatud, siis silmad vaatavad ümbrust. Tol hetkel nad ilmselt siiski ei näinud. Üks nendest hakkas õhku väga innukalt nuuskima. Nendel hetkedel ma mõtlen, samal ajal objektiiv loomale suunatud ja näpp katikul, et palun ära tunne mu lõhna, ma ei lõhna, sa ei tunne mu lõhna ära. Tihti tundub see toimivat või siis tuul halastab ja muudab suunda 😀 Karud jäid õhukvaliteediga rahule ja askeldasid rahulikult edasi. Mina vaatasin, et päike on ideaalse nurgaga ja magus valgus karusid kaunistamas. Seda enam kasvas minus isu neile veelgi lähemale minna. Hiilin, pildistan, hiilin ja üks karudest nägi mind. Kui midagi kahtlast näevad, tõusevad nad kahele jalale ja proovivad paremini näha ja lõhna kätte saada. Päriselt- mina nende asemel, oleksin mind juba ammu näinud, aga mulle on ka palju öeldud, et ma näen hästi, seega võibolla teen oma head nägemisoskust aluseks võttes neile lihtsalt liiga, öeldes, et karud näevad kehvasti. Teaduslikult arvatakse, et karud näevad üsna sarnaselt inimestega, aga mõned inimesed näevad ka kehvemini kui teised, seega.. ühesõnaga nüüd tulles loo algosa juurde tagasi, valdas mind just see tunne. Mul oli kuklas need äsja loetud halvad kogemused ja tardusin. Vaatasime karuga tõtt. Ma olen korduvalt samades olukordades olnud, miks ma ei võtnud neid kogemusi oma kuklasse kaasa. Need olid ju alati rahulikult läinud, mingit ohtu karudes ei ole olnud. Miks ma nüüd võtan aluseks just need mitte minu enda kogetud, vaid teiste poolt kogetud ja kirja pandud suurema kaaluga olevat? Kas see pole mitte sama, et kuigi enamus meist pole esiteks karu näinud, teiseks pole enamusel halba kogemust karudega, aga aluseks võtame ikka selle “aga äkki ”, “karud ju..” jne. Ma ei saa siiski salata, et alati nendel hetkedel, kui karu lõpuks näeb mind ja jääb passima, minu hirmutunne pannakse proovile. Võibolla on tegemist hoopis minu ebakindlusega, ettekujutuse ja nõrkusega- miks ma ennast ei usalda ! Võibolla ei olegi probleem loetud kogemustes, vaid selles, et olen viimasel ajal vähe looduses käinud ja kontakt loodusega on nõrgenenud. Võibolla hirmutas mind iseenda ebakindlus.

Vaatasime tõtt ja teine karu hakkas ka juba uudistama. Silma nurgast nägin põllu peal suuremat kivi. Ebakindla inimese aju oli juba välja mõelnud, kuidas ta selle kivi haarab, kui karu peaks sööstma. Jällegi, miks ta peaks seda tegema üldse ?

Karu uudistas kahel jalal ja siis rahulikult askeldasid edasi nagu mind poleks just nähtud. Võibolla ei näinudki, aga mina juba jõudsin igasugu rünnakumõtteid läbi mõelda. Karud liikusid metsaserva ja minust eemale. Ma liikusin ka ise eemale, reljeefne põld ei lasknud enam meil üksteist näha. Sellistel kohtumistel olen tajunud endas mingit hirmu, et äkki minu selja tagant tuleb veel mõni karu 😀 Ma ei tea, miks selline mõte nendel hetkedel tekib, võibolla mind jõllitav karu arvab, et mina olen teine karu ja ma siis tajun mingit fantoom karu enda selja taga. Väga veider igatahes, sest selline mõte on mul korduvalt peast läbi käinud karudega kohtudes- selja tagant tulev karu.

Istusin keset põldu ja vaatasin ringi. Väljas oli valgust veel pildistamiseks ülegi, seega jäin sinna kogetut seedima ja enda käitumist lahti mõtestama. Hing tõmmatud, sai uudishimu võitu- aga kuhu nad ikkagi edasi läksid. Haarasin binokli ja tõusin püsti. Nägin, nad on ikka olemas ja tuhnivad põldu. Vaatasin nende liikumise suunda ja eeldasin kuhu nad tahavad minna. Hakkasin ka ise siis samas suunas liikuma, mitte neile järgi, vaid teiselt poolt vastu. Minu egoistlik plaan ei õnnestunud. Seekord nähti mind üsna selgelt ja pandi jooksu. Esimene õigemini. Teine jäi veel mind enne põgenemist kahel jalal passima, tundub, et tema puhul kollektiivse kaitse efekt ei toiminud, nii nagu paljudel lindudel toimib. Samas olen põrganud kokku karuemaga kolme pojaga, kelle puhul see toimis ja isegi nii, et minema jooksmise otuse tegi karupoeg ja emakaru koos teiste poegadega järgnes, ei hakanud mõtlema, aga äkki ma ei jookse ära.. usaldus toimib.

Sain aru, et olen nende päevakavasse juba liiga palju tunginud- aeg koos oma inimlõhnaga minema kõmpida. Kaasa võtsin ilusa kogemuse, mis oli nagu kirss tordil päeva lõpuks. Kusjuures need kohad olid täiesti erinevad kohad, et ei saa öelda nagu oleks päevane õhtuse eelluure. Ma küll mõtlesin, et lähen õhtul tagasi just sinna päevasesse kohta, aga too on kaugemal ja tegin mugavama otsuse.

Karudega kohtudes tekib palju erinevaid mõtteid, loodan, et teil ei olnud igav lugeda. Minul aitas see kirjapandu teatud mõtted paika ja aru saada, miks mul nüüd 10 a hiljem selline ebakindlus tekkis. Loogiliselt mõeldes kaks karu ei ole üks karu ja nädal tagasi nähtud üksik karu, kes oli ka noorem, ei tundunud mulle nii ebakindlust tekitavana. Temaga ei tekkinud ka sellist üksteisele otsa jõllitamise momenti. Need hetked, kui karu vaatab sulle otsa ja sa tead, et ta teab 😀 need on võimsad, need panevad jala värisema ja südame puperdama. Tihti tekib ka küsimus, et huvitav, mida ta mõtleb…mis see ka poleks, üks on kindel, et karud kardavad meid rohkem, kui meie neid.

Ja üks asi veel väga pika jutu lõpuks. Enne, kui toimus ülal kirjutatud kohtumine, olin välja kuulutanud ühe fotokoolituse, mille pealkirjaks panin, et kuidas pildistada karu koos loojuva päikesega ja just seda ma siis kogeda saingi 😀